Minu suvi on täielik mõttetus. Kõige nõmedam ja jubedam suvi mis mul olnud on. Sel suvel on ainult kaks head asja olnud. Üks neist oli tantsupidu, mida ma siiamaani veel igatsen. Aga mitte inimeste pärast vaid Tantsimise pärast. Mu elu on Tants. Kui ma just parajasti ei tantsinud kuulasin ma Kuldari solvanguid või siis olin lihtsalt üksi. Õnneks oli koolimajas vähemalt Kaisagi ja isegi Tomiga oli lahe. Tanstupidu ise oli hea ja mõnus. Peale selle, et ma sain seal tantsida sain ma isegi pruuniks:D Ning see, et ma see aasta olen päikest saanud (ma olen päris pruun, isegi triinu kadestab), on tene hea asi sel suvel. Kõik mu sel suvel on olnud jubedus. Ma taipasin täielikult et mul pole sõpru ega mitte ühtegi inimest, kes minust päriselt hooliks. Isegi Tarmol on minust täiesti suva. ainukesed kaks inimest, kes mind sel suvel on rõõmustada suutnud on Triinu ja Eva. nad ongi mul vist ainsad sõbrad.
Ma Tahaks sellest kõigest lihtsalt hästi kaugele. Kusagile, kus keegi mind ei tea ega tunne. Ma lihtsalt vikan seda elu. Ma vihkan seda suve. Ma vihkan seda, et kõigil on minust suva ja mul pole sõpru. Ja ma vihkan , et Tarmol on minust täiesti ükskõik.
Ma tahaks pigem olla nõos kui siin Rannus, kuid õppida ma ei viitsi. Lihtsat nõos on vb rohkem inimesi , kes minust välja teevad ja vähemalt üritavad mu nn sõbrad olla.
Ma lihtsalt ei jõua enam. Ma olen sellest kõigest juba väsinud.
Jälle üks tore õhtu on möödas. Ma vihkan seda.
